Rikas elu maal

2006. aastal maksis Türismäe talu ehk maja ja seda ümbritsev vähem kui nelja hektari suurune krunt umbes kolmetoalise Mustamäe korteri hinna. Ma ei oska praegu enam hinnata, kas seda oli vähe või palju. Toonane kinnisvarabuum hakkas just tuure üles võtma. Ilmselt oli siis õige hind, kuna ei meenu veriseid pisaraid ja hammaste kiristamist notaris allkirju andes. Üldiselt on maapiirkonnas kinnisvara hind pikalt olnud pigem odav kui kallis, kuid praegu tundub, et olukord hakkab ses osas muutuma.

Siin tuleb kindlasti ära mainida ka turutõrge, kus pangad ei taha praegu eriti anda laenu kinnisvara ostmiseks või maja ehitamiseks maale. Sest nende jaoks pole see tagatisena piisav ja nii atraktiivne kui linnakorterid või -majad. Nad lähtuvad põhimõttest, et iga sellise hajaasustuspiirkonnas või metsas asuva maja turuväärtus on odavam kui selle ehituslik maksumus ehk siis koefitsient on väiksem kui 1. Seega on nende riskid suuremad ja kogu lugu.

Meist mitte kaugel müüdi eelmisel aastal üks tutt-uue tehasemajaga väiksem kinnistu ca 150 000 euro eest, vähemalt selline hind oli näha kinnisvaraportaalis. Nüüd ei teagi, kas ostjate puhul tegemist on rikaste inimestega või mitte? Pigem ikka täiesti tavalise perega. Samas on meie lähimas keskuses Padisel aastaid müügis kuulsa arhitekti looming, mille hind on praeguseks tõusnud 420 000 euroni. Sellised ongi need hinnakäärid.

Majaga kaasnevad loomulikult püsikulud, kuid see on täpselt sama ka linnas või selle lähistel elavatel majaomanikel. Maksta tuleb nii kütte kui elektri eest, vee eest otseselt meil küll mitte. Kaude sisaldub aga vee hind loomulikult maal elades tihti uue (puur)kaevu rajamise maksumuses ja veetrassi ehituses. Sellele lisandub siinses piirkonnas ka rauaeemaldusseadme hind, kui sa ei armasta punakaspruuni tooni seintel või spetsiifilist raualõhna joogivees. Nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas on reovee jaoks kohustuslik biopuhasti paigaldamine, osades tihedama asustusega kohtades aga tuleks septikut iga täitumise järel tühjendada. See on loomulikult kulu.

Tihedama bussiliiklusega peatus on meie õuest kolme kilomeetri kaugusel Määral, Vasalemma rongijaama tuleb sõita 12 km. Siin jõuamegi mu arust selle peamise punktini, mis maal elades suureks kuluallikaks kujuneb – nimelt transpordivõimalusteni. Ilma autota ei saa hakkama, veel parem kui peres on kaks autot. Maainimesele on auto täiesti tavaline tarbeese, mitte staatuse tunnus. Peaasi, et läheks hommikul käima ja teeaukudes võimalikult kaua vastu peaks. Loomulikult võiks kütust ka vähem võtta, kuna kilomeetreid tuleb aastas kokku läbida üksjagu. Bolti rendiautosid siin kandis küll näeb, aga kasutada ei saa – nad on hommikul Tallinnast välja sõitnud, et sinna õhtuks tagasi jõuda.

Jah loomulikult me planeerime oma sõite ja oleme üldjoontes seda meelt, et seisev auto on hea auto. Samas tuleb siiski sõita, kui selleks on vajadus, sisuliselt iga päev – viia lapsed kooli, minna bussipeatusesse vastu jne. Õnneks ei sunni praeguseks muutunud töökorraldus meid igapäevaselt linna ja maa vahet voorima.

Kus ma ennast maal elades rikkana ja seejärel siis kohe jälle vaesena tunnen on mõne transportteenuse tellimine, näiteks suure prügikonteineri tellimine ehitusjäätmete või koristusprahi äraviimiseks. Takso hakkab tiksuma alati Tallinna piirilt ja sealt edasi kalkuleeritakse kokku kõik kilomeetrid, mis kuluvad Türismäeni ja tagasi sõiduks. Konteineri paigaldamiseks tehakse edasi-tagasi ots ja sama ka äraviimisel. Samas olmeprügi vedamisteenus korra kuus on mu arust meie kandis väga soodsa hinnaga.

Hetkel kui ma neid ridu kirjutan märkan uudispealikirja, mis räägib sellest, et Baltimaades on inimestel tung kolida maale. See oli ühe panga uuring, kus Eesti kohta öeldud väide kõlas nii: kuna eluasemepakkumine linnas on praegu piiratud ja kinnisvara hinnad on tõusnud, on inimesed valmis kasutama võimalust ja kolima maale või vähemalt ostma omale teise eluaseme linnast väljapoole. Sellest saab ju välja lugeda, et linnas elamine oleks hoopiski rikaste privileeg või kuidas?

Andres