Lume kolm olekut

Mul oli varasemast meeles, et eskimotel on lume jaoks mitusada erinevat sõna. Täpsustamine näitas, et see väide ei pea paika. Tundub küll loomulik, et eskimotel võiks lume jaoks palju sõnu olla, kuid tegelikult pole selleks mingit põhjust. Enamikes keeltes on vaid üks põhisõna - lumi. Kui on vajadus täpsema kirjelduse järele, lisatakse põhisõnale lihtsalt ees- või järelliiteid või moodustatakse liitsõnu. Küll aga pidi saami keeles olema palju sõnu lume kohta, kuna erinevalt lund iseloomustades on neil lihtsam põhjapõtrade eest hoolitseda.

Meie pole ei eskimod ega saamid ning viimastel aastatel on siinsed talved olnud pigem lumevaesed. Pole enam haruldane, kui kehva talve tõttu jääb ära Tartu maraton või mandri ja saarte vahel ei avata jääteed. Kuigi jah, viimase puhul pole vist alati takistuseks sobiv jääpaksus, vaid midagi muud. Samas praegune talv on senini olnud meie kandis piisavalt talvine, et jõuaks näha nii lund, jääd kui ka vett.

Esimesed lumehelbed pakuvad enim rõõmu lastele, koheselt algab jutt, et nüüd tuleb välja tuua kelk või suusad. Eks endalegi tuleb kuidagi hardam meeleolu, kui maa esimest korda valgeks läheb. Vaated on ilusad, mets ka. Kui aga lund muudkui juurde tuleb, siis hakkad vaikselt mõtlema sellele, kuidas sel hooajal on korraldatud lumelükkamine. See on üks väheseid omavalitsuse teenustest, mida meie hetkel vajame. Türismäe talu asub umbes 800 meetrit suurest maanteest eemal ning praeguseks on valla traktor meie õue jõudnud viiel korral. Võimalik, et sel talvel rohkem pole vajagi.

Erinevalt varasemast pidime tänavu vallale kirjutama avalduse, et tuldaks lund lükkama. Põhjenduseks oli see, et omavalitsus ei saa niisama heast peast hakata erateel lund lükkama. Täiesti mõistetav. Paika olid pandud ka mängureeglid, mis kohustasid tee omanikku hoidma tee okstest ja võsast puhas 4 meetri laiuselt ja 4,5 meetri kõrguselt. Kõrguse määramisel on arvestatud ilmselt ka seda, et lume raskuse all kaarduvad oksad allapoole. Siin tuleb selgitada, et kaasaegne traktor võib olla väga suur ning uute masinate omanikele ei meeldi sugugi oksapesu ja kalliste küljepeeglite paigast nihkumine. Kuna me ikkagi soovisime lume lükkamist, siis tuli mul veidi teeäärseid oksi ja võsa lõigata. Pärst ütles traktorimees , et nii sobib küll.

Oleme kogu Türismäel elatud aja jooksul autoga lumme kinni jäänud ainul kaks korda, mis pole sugugi palju. Loomulikult oleme saanud oma sõite planeerida ja ei hakka õuest välja trügima kui tundub, et metsatee pole läbitav. Mõne aja pärast on siis traktor tuulnud ja tee puhtaks lükanud.

Lumest võib saada ühe talve jooksul mitu korda jää. Valujääs, keskelt kõrgemat külavaheteed on ilmselt kõik näinud. Vähemalt Aktuaalse Kaamera uudistes, kus näidatakse mõnikord kaadreid libedaga kraavi vajunud koolibussidest. Meie enda teel nii karme olusid pole, kuid siiski tuleb kasutada ka eelmainitud külateid. Maainimese autol on all loomulikult naelkummid, teisiti ma ei kujutaks jäistes oludes liiklemist küll ette. Kuid alati pole ka sellest abi, korra oleme libedal koduteel ka oma auto risti pööranud, et nii esi- kui ka tagastange vastu kõva lumevalli katki läksid.

Jäised teeolud mõjutavad maapiirkonnas elu ka teise nurga alt - nimelt prügivedu. Meie praegune prügivedaja on üks Prantsuse omanikega ettevõte, mis kardab mõnesentimeetrist lumekihti ja jäist teed nagu tuld, seetõttu hilines viimati prügivedu nädala võrra. Ma ei tea, kuidas on lood praegu siinse piirkonna servaaladel. Tundub, et sinna satuvad prügiautod eri ettekäändeid leides veelgi harvem. Küll aga nad saadavad sulle pildi, mis peaks kinnitama seda, miks nad oma tööd teha ei saa.

Enne fotograafialembeseid prantslaseid oli meil veel olnud kogemus kahe teise prügifirmaga. Nemad lund ja jääd ei kartnud. Nii Rootsi omanikele kui ka Ida-Viru prügikuningale kuuluvad autod sõitsid konteineri tühjendamiseks lausa meie õue. Praegu peame vedama konteineri 400 meetri kaugusele teeristi, mis on samas piisavalt sportlik tegevus. Samas tuleb tõdeda, et prügivedu on meil arusaamatult odav olnud kogu see aeg – prügi tekitajale loomulikult hea uudis, aga ikkagi.

Vahepeal jõudis minna sulale, mis tähendas seekord Türismäel tavapärasest vesisemaid olusid ka õues. Sel aastal oleks justkui kevadine vesi varem kohale jõudnud. Madalamad kohad ujutas üle, isegi sinnani tõusis, kuhu poleks pidanud – veidi märjaks sai kuiv saematerjal. Kuid mitte hullusti. Õues asuv salvkaev on samuti triiki vett täis. Selline veerohkus õues kestis mõne päeva ja on praeguseks taas veidi tagasi tõmbunud. Kuid ega ta veel kuhugile kao, sest akna taga sajab taas lumelörtsi. Praegu seda veerohkust vaadates ja kummikuga sügavust mõõtes meenub hoopiski viimane suvi, kus seda vett oleks küll hädasti olnud juurde vaja.

Andres