Meile meeldib Türismäe talukoha juures eriti maja ümbritsevate vanade puude rohkus. Nagu iga asjaga, on sellel muidugi omad head ja vead. Puude arvukus määrab suuresti selle, kuhu ja kuidas saab midagi rajada või istutada, piiritleb aiakujunduslikke fantaasiad, aga samas loob ka mõnusa struktuuri ja tunde, nagu elaksime hiies.
See ongi elu keset metsa. Kahjuks oleme pidanud mõned puud ka maha võtma, neil oli vanust juba liiga palju ning seest õõnsatena ohustasid nad ümbrust. Mõned on ka ise ümber kukkunud. Meil on siin saarepuid, vahtraid, kuuski, künnapuid ja muidugi pärnapuid, mis on eriliseks kingituseks. Seetõttu on ka puu võra valitud talu sümboliks ja paigutatud logole. Selles kujundis peitub muidugi palju enamat - muuhulgas võib ette kujutada tihedat juurestikku, lopsakat lilleõit, kõigel on tuum ja kese ning kõik on omavahel seotud.
Maal elamine on igal juhul elu looduse rütmis. Seda ka siis, kui juhtub, et jõuadki oma maakoju ainult ööuneks. Siin lihtsalt on meeled veidi rohkem loodusele valla ning kui argisemaks minna, siis loodus paneb sõna otseses mõttes tööle. Kui tuleb lund, siis on vaja ohtralt lund rookida. Kui sajab vihma, siis võib-olla katust parandada. Kui on torm, siis tuleb kuivanud oksi korjata või ehk ka mõni langenud puu tee pealt eest tükkideks saagida. Kui paistab päike ja on kuiv, tuleb kasta ja veel kord kasta. Seda loetelu võib pikalt jätkata, kuni ka mõne traagilisema hetkeni, mil tunned, et „loodust“ võiks vähem olla. Jah, ka selliseid hetki on olnud.
Loodus annabki rütmi, milles elada. Ja rütm kannab. Annab turvalisuse ja süvendab kindlustunnet. Tänapäeval kurdetakse palju stressi ja läbipõlemise üle ning kuigi maal on kohati tegemist rohkemgi kui linnas, võtavad maainimesed siiski elu stoilisemalt ja rahulikumalt. Maa maandab. Elades maal on kindlasti avastatud üks koht, kivi, puu või jalgrada, kuhu jalad viivad, kui elu tundub tsipa väsitav. Ja selle koha rütmid toetavad ja lubavad kergemalt edasi liikuda.
Eestis elades on meile antud tohutu aarete laegas - neli aastaaega. Lisaks mahutab üks aastaaeg hulgaliselt eriilmelisi vaatepilte ja väljakutseid. Mäletan, kuidas 15 aastat tagasi lapsevankriga ühte ja sama metsateed mööda päevast päeva jalutasin. Aga just sellest ajast on mul teravalt meeles, kuidas iga kord avas see samblajuurteni tuttav teejupp minu jaoks aina uusi nüansse ja taipamisi. Sealt ilmselt pärinebki mu siiras imetlus ja austus looduse loomingu ja kunstiannete suhtes. Kõike seda ja ka oma toimetamisi taimede maailmas soovin ka teiega selle blogi kaudu jagada.
Piia
