Kolisime Tallinnast Türismäele elama 2006. aasta juunikuus – seega oleme praeguseks maakad olnud ligemale 16 aastat. Sellisel elumuutval otsusel on loomulikult ka põhjus - meile meeldis siin, meeldib jätkuvalt. Päris alguses olime kolmekesi, praeguseks on aga Türismäel kokku viis elanikku. Lubage siis esitleda: Piia, Andres, Lotta, Lilli ja Oskar. Lisaks veel kass Täpi ja küülik Ramses.
Türismäe talu pole klassikaline talu koos vanemat sorti erinevate hoonetega, kust õhkub ajalugu ja tiirlevad ringi esivanemate vaimud. Selle koha peal on küll aastasadu peetud talu, kuid toonastest hoonetest polnud praeguseks suurt järgi jäänud peale ühe väikses mõõdus vareme ning samuti kivist
vundamendi, mille kohale ehitasime endale abihoone. Meie praegune elumaja olevat eelmise omaniku poolt väidetavalt ehitatud samale kohale, kus oli ka varasemalt talu elumaja. Mõneti on küll kahju, et kunagise talu komplekssusest pole midagi säilinud, kuid teisalt on nagu on.
Tänapäeval ongi ju nimetus „talu“ tihtipeale osake postiaadressist, geograafilise punkti tähis. Sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku üle 130 000 talu, mille keskmiseks suuruseks oli umbes 20 hektarit ning korralik talu suurus oli 50 hektarit. Praegu talu juriidilise mõistena ei eksisteeri, kunagistest maamajandusüksustest on saanud maaettevõtted, elustiilitalud või lihtsalt aadressid. Ja ettevõtlusevaldkondi neis taludes on seinast-seina, traditsioonilisele põllumajandusele ja toidukasvatamisele on lisandunud lugematu hulk muid asju, millest elatutakse või mida lihtsalt nauditakse.
Türismäel me elame ja ka töötame – see on selline kombineeritud vorm elust maa ja linna vahel. Kohati on see paratamatu, teisalt jälle loomulik, kuna me pole isemajandav üksus ega eraklik saareke maailma lõpus. Liiatigi on vahepeal vaja vaheldust. Kuid Türismäel saab edukalt jalutada metsas või
heinamaal, korjata, kasvatada ja kuivatada taimi ning toota lillevett, tegeleda tekstiloomega või tõlkimisega, kirjutada projekte või tegeleda plaanide pidamisega.
Linnainimese vahepealne idealiseeritud pilt maaelust, kus võis kella kaevu visata ja kalendri pliidi all ära põletada, ei vasta loomulikult tegelikkusele. Vastupidi – igapäevatöö kõrval ilmneb maamajapidamises ikka ja jälle asju, mõnikord lausa probleeme, mis vajavad lahendust. Luc Bessoni
filmis „Leon“ käib probleeme lahendamas „koristaja“ Leon. Meil koristajat pole, üritame küll kasutada vajadusel ja võimalusel spetsialistide abi, kuid alati pole see siiski võimalik ja siis aitab Youtube või Google featuring Andres või Piia.
Elust ja tegemistest Türismäe talus ning maakate mõtteid ka muudel teemadel on plaanis kirjutada selles blogis nüüd järgneva 16 aasta jooksul. No võib-olla ka vähema aja jooksul. Piia tekstid räägivad peamiselt taimedest ja loodusest, Andres jällegi vaatleb rohkem Türismäe olmelist maailma.
Andres
vundamendi, mille kohale ehitasime endale abihoone. Meie praegune elumaja olevat eelmise omaniku poolt väidetavalt ehitatud samale kohale, kus oli ka varasemalt talu elumaja. Mõneti on küll kahju, et kunagise talu komplekssusest pole midagi säilinud, kuid teisalt on nagu on.
Tänapäeval ongi ju nimetus „talu“ tihtipeale osake postiaadressist, geograafilise punkti tähis. Sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku üle 130 000 talu, mille keskmiseks suuruseks oli umbes 20 hektarit ning korralik talu suurus oli 50 hektarit. Praegu talu juriidilise mõistena ei eksisteeri, kunagistest maamajandusüksustest on saanud maaettevõtted, elustiilitalud või lihtsalt aadressid. Ja ettevõtlusevaldkondi neis taludes on seinast-seina, traditsioonilisele põllumajandusele ja toidukasvatamisele on lisandunud lugematu hulk muid asju, millest elatutakse või mida lihtsalt nauditakse.
Türismäel me elame ja ka töötame – see on selline kombineeritud vorm elust maa ja linna vahel. Kohati on see paratamatu, teisalt jälle loomulik, kuna me pole isemajandav üksus ega eraklik saareke maailma lõpus. Liiatigi on vahepeal vaja vaheldust. Kuid Türismäel saab edukalt jalutada metsas või
heinamaal, korjata, kasvatada ja kuivatada taimi ning toota lillevett, tegeleda tekstiloomega või tõlkimisega, kirjutada projekte või tegeleda plaanide pidamisega.
Linnainimese vahepealne idealiseeritud pilt maaelust, kus võis kella kaevu visata ja kalendri pliidi all ära põletada, ei vasta loomulikult tegelikkusele. Vastupidi – igapäevatöö kõrval ilmneb maamajapidamises ikka ja jälle asju, mõnikord lausa probleeme, mis vajavad lahendust. Luc Bessoni
filmis „Leon“ käib probleeme lahendamas „koristaja“ Leon. Meil koristajat pole, üritame küll kasutada vajadusel ja võimalusel spetsialistide abi, kuid alati pole see siiski võimalik ja siis aitab Youtube või Google featuring Andres või Piia.
Elust ja tegemistest Türismäe talus ning maakate mõtteid ka muudel teemadel on plaanis kirjutada selles blogis nüüd järgneva 16 aasta jooksul. No võib-olla ka vähema aja jooksul. Piia tekstid räägivad peamiselt taimedest ja loodusest, Andres jällegi vaatleb rohkem Türismäe olmelist maailma.
Andres
